EKLEKTILINE “JOONASEMAA” KOPLI TÄNAVAL

Lootuses leida lõuendit oma uuele elamisele, seadis disainer Joonas Torim neli aastat tagasi sammud Tallinna endisesse Norma tehasesse. Viimasel korrusel, just täpselt katuse all, ootas teda ihaldatud “must karp”, mis aja möödudes muutus kaunis põhjamaiseks ja eklektiliseks “Joonasemaaks”.

Koduga on aega

Nõnda läbimõeldult detailirohke kodu ei kerki üleöö. Selles korteris ei ole otsuseid tehtud kiirustades, iga mööbliese ja sisustuselement on leidnud tee interjööri omal ajal. “Mul on kombeks mõelda, et koduga on aega. Esialgu polnud oluline, kuhu miski läheb ja mis asi see täpselt on.” selgitab ta. “Esmalt sai paika pandud ruumi süsteem, see kuidas ruum toimima peab hakkama.” Osavalt kokku poogitud kaasaegne mööbel ning vintage-detailid loovad mõnusalt hubase ja tervikliku interjööri.

 

Aeg toob detailid

Odavat masstoodangut tarbib disainer Joonas Torim võimalikult vähe: «Seda ostes tunned, et ainult kulutad raha, juba mõne aasta pärast pole sel kõigel üldse väärtust.» Erinevad hobid, mille hulka kuuluvad näiteks propellerite ning nõukaaegsete sisustusajakirjade kogumine, on andud interjöörile juurde hulgaliselt isikupära. Iga detail on oma koha Joonase kodus leidnud läbi mõne huvitava, keeruka või toreda teekonna, kõigega käib kaasas lugu. “Kui käin Viinis ühel heal sõbrannal külas, siis kolame alati kohalikes second-hand poodides. Kord juhtus täiesti kogemata niimoodi, et olin korraga ostnud Caesar Stoffi ja Fritz Mageli 60ndate kroomküünlajala, mingid metallist kulbid, samast materjalist lambi ja mõned jalgratta varuosad. Kui oma metalse kraamiga, mis parajagu lahti lammutatuna läbi-segi käsipagasis kolises, turvakontrolli jõudsin, oli selgitamist palju. Tookord monteerisin küünlajala täielikult kokku, isegi küünlad panin külge, et pääseda pommivaruosade vedamise kahtlusest ning lennureisi jätkata.”

 

Pilgupüüdja ja tolmupüüdja

Korteris on üheks läbivaks jooneks eksponeerimispaikade rohkus. “Ega mul põhimõtteliselt ühtegi kappi ei olegi.” Kogu Joonase külluslik “minimaailm” on paigutatud riiulitele, laudadele või muudele lahtistele pindadele. «Need avatud riiulid on ühteaegu nii pilgupüüdjad kui ka tolmupüüdjad!» tunnistab disainer ka ise. Pilgupüüdjaks võib tituleerida kogu tema kodu. Osavalt välja mängitud eklektilisus, vintage koostöös minimalistliku joonega omakorda koostöös kaasaegse disainiga, muudab interjööri äärmiselt põnevaks ja ettearvamatuks. Tumedaks võõbatud lagi lisab vannitoale salapära, magamistoa lahendus on rahulik ning ruuminõudvat mööblit on võimalikult vähe, kodune kontorinurk on uus ja vana korraga, moodsa tehnika taustal särab kaunis puidust sein. Hõrgud vintage-toolid söögilaua ümber pääsevad hästi esile tänu nutikalt valitud heledale vaibale. Põhjamaiselt heledale ja ratsionaalsele magamistoale lisab vana-aja hõngu Toomas Volkmanni kogust pärit retrokas seinapaneel.

Üks põhjus loobumiseks

Kodukujundamist peab Joonas teatud hobiks, mida aeg-ajalt jälle suure naudinguga teha saab. Kopli tänavas paiknevasse Vana Vabriku majja Joonas enam liiga sageli samme ei sea. Uued tuuled tiibades, uus “must kast” välja valitud ning uue kodu sisustamiseks hoogu võtmas, naudib ta praegu teiste kodude kujundamist. “Nüüd sisustan ainult teiste kodusid ilusate ja kvaliteetsete diivanitega,” märgib Joonas, viidates Oot-Oot Stuudiole ning mööblile, mida ta seal igapäevaselt koos Marko Alaga loob. Lemmikkohana kodus toob Joonas välja kaks paika: köök ja kamin. “Oleksin kodus hea meelega kamina ees, aga seal mul polnud seda. See on üks, ent mitte ainuke põhjus, miks ma sellest kodust loobusin.” jääb Joonas Torim oma isiklike tegemiste kohapealt salapäraseks.

Tekst: Oot-Oot Stuudio  

Fotod: Terje Ugandi, Priit Grepp