KAUNIS MITMEKÜLGNE KODU KASSISABAS

Kassisabas, uues majas asuv kodu sisaldab lahedaid stiilipöördeid – vannituba on inspireeritud Maroko-reisist, magamistuba esindab skandinaavialikku minimalismi. 

Tekst: Tiiu Suvi
Fotod: Krõõt Tarkmeel

Kodus elavad reisikonsultant Janika, projektijuht Elari ning nende kolmeaastane pojake Jaan. Elumuutust kavandama asudes sai paar valida Kadrioru ja Kassisaba vahel. Oluline oli lähedus kesklinnale, sest Janika autoga ei sõida. Vist oleks ta eelistanudki Kadriorgu, kuni Elari juhtis tähelepanu faktile, et Kassisabas ehitatavas majas on palju huvitavam planeering. Korter kulgeb läbi kahe korruse, neist teine on katusealune. Ruumide planeeringu tegi sisearhitekt Liis Tarbe ning Janika ja Elari kiidavad korralikku projekti. Paistab silma, et ruum on viimase sentimeetrini nutikalt kasutatud, trepi all asub panipaik ning seintes, freesitud tammest paneelide taga asuvad riiulid pisemate esemete hoiuks.
Janika soovitab kindlasti kaasata sisearhitekt, paljud nüansid nõuavad asjatundja teadmisi. Samas peaks kodu säilitama omanike iseloomu, nemadki soovisid teha mõned ümberkorraldused. Projektis muudeti trepi asukohta, millega võideti ruumi juurde; sellest tulenevalt muutus ka tubade paigutus. Kogupinda on 87,5 ruutmeetrit, millest esimese korruse alla jääb 43,5. Sisehoovi avanevalt rõdult näeb Toompead ja ärgata saab hümni saatel. Seinu katavad lubikrohv ja linaõlivärv. Janika rõõmustab, et looduslike materjalide inimsõbralikkus annab end tunda. Ja seinad said nii ilusad, et Janika ei söanda seda nimetada maalrite tööks, vaid ainult meistrite omaks!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuuekümnendad, kunst, eksootika

Kodu sisekujundust toetub kolmele “vaalale”: 1960ndatest aastatest pärit või tolle aja vaibist kantud moodne mööbel; Eesti kunstnike tööd ning reisidelt, iseäranis Taist, Indiast ja Marokost leitud käsitöö. Janika teadis kohe, et soovib New Yorki katusekorteri stiilis eklektilist kujundust, ilma et kodu sealjuures muutuks raskepäraseks kolikambriks või sekkari laoks. Nüüdseks, arvab ta, on kõik enam-vähem paigas, ainsa eseme lisamine võiks terviku tasakaalust välja müksata. Ainult kunsti mahuks veel. Seda leiab kodus palju: söögilaua taga istuvad mõtteliselt olevused kolmeosaliselt maalilt, mille autor on Chintis Lundgren. Tema teine maal on Jaani toas. Trepi käänukohal seisab Maarit Murka koeraperepilt, mida Janika nimetab muigamisi pensionisambaks; vannitoas on Anna Litvinova portree tõmmust mehest. Praegu tunneb Janika puudu olevat lakoonilise mustvalge teose ning ongi asunud selle otsingutele. Tõnis Saadoja meeldiks. Kunstihuvi on Janikal veres. Koos venna, kostüümikunstnik ja reklaamimees Jaanus Vahtraga on ta teinud stilistitööd filmidele ja seriaalidele.

Trepp komistuskiviks

Kõige keerukamaks korteri valmimisel osutus trepi ehitamine. Treppi tehti kaks aastat! Õigemini, seda ei tehtud. “Kui sul ei ole oskusi teha tehnilisi jooniseid, siis on raske seletada, mida sa tahad,” nendib Janika. “Ehitusmees ei saanud meist aru ja meie ei saanud aru, kuidas tema aru ei saa…”

Omajagu tegemist oli ka köögiga. Algselt väljapakutud “saareke” meeldis Elarile, kuid Janika soovis, et köök jääks elutoast vaadates võimalikult varjule. Täpselt selline lahendus vaheseina abil leitigi. Samuti peideti kõikvõimalikud nõud-tarvikud täispuidust uste taha; köök näeb välja nagu sushibaari lett pärast viimase kübeme küürimist.

Töömahukaks kujunes teisel korrusel asuv vannituba, millesse sisenej võib end tunda Seeba kuningannana. Valged kallad – palju valgeid kallasid suures vaasis. Tualettlaud,  parim koht Taist toodud kujukeste ning Maroko laterna väljapanekuks. Pikk-pikk peegel. Paarislambid leidis Janika Laura Ashley poe allahindluselt. Kõige erilisem ese ruumis ja ilmselt kogu korteris on tadelaktiga (traditsiooniline Maroko krohvisegu – toim) kaetud vann. Munaja vormi kallal tegutsesid meistrid, kes on sarnase vanni teinud nii ühe välismaal elava ooperitähe kui endi kodus. Ka Elari aitas pinda kiviga siledaks hõõruda.

Kas selles kodus on üldse midagi nurisemist väärt? “Garderoob ei ole funktsionaalne, see on avatud ja tolm tuleb sisse,” lausub Janika. “Riiulid on ka mõttetud; et midagi leida, pidi kõik segi kaevama. Asendasime need liikuvate korvriiulitega.”

Leiud kodunt ja kaugelt

Sisustamisega sai alustada, kui oli paika pandud põrand, suitsutatud tammeparkett. Janikale on alati meeldinud 1960-70ndate aastate hõng. Facebookis OOT-OOT Stuudio restaureeritud tooli pilti märgates meeldis see talle kohe. Elari vaimustus aga niivõrd, et läks välja ja tuli tagasi… kahe OOT-OOT tooliga. “Pidin need saama!” lausub ta.

Janika soovis sisekujunduse tellida Oot-Oot Stuudio disaineri Joonas Torimi käest, kuid Joonas sellega ei tegele. Üllatuseks selgus, et nad elavad samas majas ning aegapidi hakkas Joonas neile otsima sobilikke mööbliesemeid. Nii saabusid elutuppa Johannes Anderseni disainitud tiikpuust laud, mille saab pikendada kaheksakohaliseks; Kai Kristiansoni toolid ja Louis Poulseni lambid; samuti diivan COSMO, Joonase ja disainer Marko Ala looming. Nendega seltsib serveerimislaud ühest Helsingi vintage´ipoest, kus Janika ja Elari käia tavatsevad. “Sel päeval sadas kohutavalt vihma ja ilmselt halva ilma tõttu oligi hommikul müüki pandud laud alles!” meenutab Elari õnnelikku juhust. “Joonase jutu järgi ostetakse viimasel ajal kõik selline kraam ära Hiinasse ja Jaapanisse.”
Väikese Jaani tuppa restaureeris Joonas tiikpuust sekretär-kapi. Tööstusliku moega lambid Lampe Gras siin ja seal üle korteri pärinevad firmalt DCW. Ainult magamisasemed pidid olema uued, lapsevoodi meisterdas üks tubli puutöömees ning väga kõrge peatoega suure voodi Siim Soomets.

Miskipärast on kõige raskem leida kõige lihtsamaid asju, näiteks ilusasti langevat pikka valget puuvillast kardinakangast, teab Janika. Reisidelt aarete avastamine jällegi tundub lihtne, käid korra toidulauast nurga taga antiigipoes ja ongi käes vilajas toonekurg või matsakas tantsijatar. Nad on palju ringi rännanud, just saabusid Jaapanist. “Mina lohisen järel ja naudin tehtud eeltööd,” naljatab Elari ning toob vaadata viimase toreduse: pähklipuust võitoosi, mis näeb välja natuke nagu kiviaja inimese mobiiltelefon.

Soovitus: kolige ainult valmis koju!

Uue kodu loomisega võib kaasneda nii palju närvipinget, rahamuresid ja vaidlusi, et Janika saab aru paaridest, kes lõpuks sisse kolimise asemel lahku kolivad… Maitseküsimuste klaarimiseks on parim lihtsalt võtta aega. “Lasime kodul kujuneda, ei hakanud rapsima. Kaua veninud trepiehitus tuli lõpuks isegi kasuks,” sõnab Jaanika ise ka imestades. Õnneks oli neil isekeskis lepitud, et kolitakse alles siis, kui kodu valmis. Mitte et viimanegi maal peaks olema üles riputatud, küll aga lõpetatud remont. “Mina ei olnud nõus poolikusse koju kolima,” kinnitab Janika. “Tihtipeale niisugune kodu jääbki poolikuks, sest inimesed harjuvad räpaka keskkonnaga.” Nemad kolisid sisse eelmise aasta 1. märtsil. Ühe päevaga, sest vana korter oli vaja kiiresti vabastada. Olid just saabunud pikalt reisilt Taist ja Janika natuke muretses, kuidas laps kohaneb. Aga Jaanile meeldis uus kodu jalamaid. “Minu oma kodu!” õhkas veel hiljuti, kui saabus maalt vanaema juurest.