OOT-OOT AJAKIRJAS DIRECTOR
“OOT-OOT – koostöö, mis kannab unustusse vajunud väärtusi.”
Autor: Director Media. Oktoober 2013. Rubriik: Minu Äri, Minu äri 10 käsku.
Kumbki neist, ei Joonas Torim (24) ega Marko Ala (25), ei lõpetanud Tartu kunstikoolis n-ö õigel ajal. Ühte ei lubatud esimesel katsel lõputööle, teisel said takistuseks võlgnevused. Aga kui nad kord seda tegid, siis lõpetasid mõlemad kiitusega. Tundub, et kiitus oli asja eest – just Joonas ja Marko on loonud Eesti kõige põnevama mööbliäri nimega Oot-Oot Stuudio.
See oli aastal 2005, kui Tartu kunstikoolis said kokku esimesel kursusel õppiv 16-aastane Joonas ja teise kursuse õpilane, 17-aastane Marko, kes kutsus rebased endale lihtsalt külla. Kahe poisi ühine joon – ambitsioon – oli see, mis pani alguse heale koostööle ning suurele sõprusele.
Esimene ühine töö oli Tartu ehitusmessi raames, kus tuli tuunida vanu uksi. Kui kõik teised maalisid ustele pilte, siis Joonas ja Marko tegid vineeritükkidest mosaiigi. Tänu sellele said nad kohe ka oma esimese kliendi, kelle ukse nad pidid restaureerima. Poisid ajasid rinna ette ja küsisid 500 krooni. Aga kui nad transpordikulud maha arvestasid, jäi kummalegi taskusse 20 krooni. Eks elukool õpetas edaspidi raha täpsemalt rehkendama.
Kooli ajal kogusid nad nii palju praktikapunkte, et sellest oleks poolele kursusele jätkunud. Aktiivsuses tuli aga lõivu maksta. Mida rohkem kooliväliselt toimetati, seda vähem jõuti tundi. Alatasa nähti neid, eriti Joonast, hoopis korrus allpool, kõrgema kunstikooli mööblirestauraatorite seltsis, sest mis siis, et tegemist oli kahe eri kooliga – kõik said ikka omavahel hästi läbi.
Markol ei lastudki esimese hooga lõpetada, ent teist võimalust ei jätnud ta kasutamata. Joonase kooliväline aktiivsus jättis ta lausa ühe aasta võrra pikemalt kooli, kuid siis jõudis ka tema lõpusirgele. Nagu öeldud, mõlemad lõpetasid kiitusega.
Kooliväline tegevus andis aga ühe hea tähelepaneku. Ühtäkki sai noortele selgeks, kui väärt infot koolis jagatakse. Tööd tehes sai kohe aru, et paljudel erialaainetel on tõesti suur praktiline väärtus.
Esimesed triibulised
2005. aastal, kui just oli valminud Tartu kaubamaja uus hoone, vastutasid Marko ja Joonas kogu kaubamaja jõulukujunduse eest. Nad pidid keset talve välja võluma rullide kaupa valget maasikate katteloori 5000 ruutmeetri kaunistamiseks. Kogu kool oli sellesse möllu kaasatud.
Paraku pidas kaubamaja juhtkond seda kõike aga liialt innovaatiliseks ning rohe-valge kujundus võeti kolm päeva hiljem maha.
Aga samas oli see poistele väga kasulik projektijuhtimise kogemus ja peagi hakkas tulema nii eraprojekte kui messikujunduste tellimusi. Joonas ostis isegi nullklaasiga prillid, et keegi ei kahtlustaks, et ta on alles 16-aastane.
Klapp oli poistel hea, koos oli tõeliselt fun tööd teha. Näiteks tuli suur puu maha saagida ja tõmmata see messihallis püsti nõnda, et see kellelegi kaela ei kukuks.
Või võluda Aerocist välja koorem plokke, et ehitada sisustusmessil sellest poissmeeste toa sisustus. Poorbetoonist plokkide peale pandi tol ajal hirmkallis plasmatelekas! Telekas saadi laenuks, sest poisid käisid samal messil Euronicsi messiboksi tuunimas. Ju jäädi rahule, sest seejärel hakkas Euronics neilt vaateakna kujundusi tellima.
2008. aastal võtsid Marko ja Joonas enda peale veerandi kogu Tartu sisustusmessi kujundusest, luues ka oma disainiala. Kohale kutsuti mitmed disainerid ja kauplejad, lisaks koolid oma väljapanekutega. Tegemist oli vägagi soliidse ettevõtmisega, mille korjas kohe üles ka meedia.
Disainiala poisid jäid hoobilt silma Eesti suurima disainifestivali Disainiöö korraldajatele ja juba samal aastal olid nad projektijuhtidena meeskonnas. Marko oli mitu aastat selle festivali direktor ja Joonas kõige suurema näituseruumi, Rotermanni kvartalis asuva disainielevaatori kuraator ning projektijuht.
Kõige selle käigus kogusid noored mehed palju kogemusi ja kontakte. Suurte rahvusvaheliste festivalide juhtimine annab selles vallas hea hoolaua. Probleeme jagub muidugi alati, kuid leidlik meel leiab ka kõigele lahenduse. Disainerite Liidu kaudu lõid nad kaasa ka paljudes välismesside projektides.
Tallinn
Kõige selle kõrval jõudis Marko käia ka ühe semestri kunstiakadeemias tootedisaini õppimas, riigieelarvelisel kohal, kuid pettus siis ja jättis asja pooleli. Tollal polnud sel osakonnal just head ajad ning suur pettumus oli see, kui selgus, et Tartu kunstikoolis olid nii mõnedki erialaained olnud palju kõrgemal tasemel. Kasutades ära disainifestivalide korraldamisel saadud sidemeid, ajas Marko Tallinnas Rotermanni kvartalis välja ruumid ning hakkas hoopis kõrtsi pidama, Oot-Oot lounge’i. Oot-Oot lounge tegutses seni, kuni politsei hakkas seal liiga tihti külas käima. Marko sõnutsi ei olnud neil plaanis mingit läbu korraldada, kuid selleks, et asi ära tasuks, tuleb ikka õhtuti alkot müüa. Patt oleks ju kätt ette panna, kui kassa tiksub. Korterid olid baarist küll kaks korrust kõrgemal, kuid kohalike elanike sõna jäi siiski peale.
Oot-Oot jätkas tegevust, nüüd juba Joonase osavõtul, Kalasadamas. Kuna aga koostöö kolmanda partneriga väga ei klappinud, astusid nad restoraniärist välja. Praegu on samades ruumides kohvik Klaus, kus poiste disaini on veel näha küll ja küll. Nad ei salga, et ühe mõnusa lounge’i peale on neil hammas endiselt verel.
Joonas jõudis omakorda kujundada mitu korterit. Neist enda omaga, 13,7-ruutmeetrise(!) Karlova koduga Tartus võitis ta kauni kodu tiitli ja esmakordselt ka isa suure lugupidamise. See oli fenomen tõesti: imeväikesele pinnale mahtus voodi, dušinurk WCga ja kööginurk, seintel kunstikoolist laenatud Pallase kunstnike tööd. Just see auhind tõi Joonasele veel ühe suure tellimuse – Tartu Eedeni kaubanduskeskuse kujundamise.
Aga hing ihkas ikka päris oma asja. Juba esimesel disainialal olid poisid kasutanud oma disaini puhul nime OOT-OOT. Oot-Oot oli nimi, millega otsustatigi edasi minna – täpselt kaks aastat tagasi lepiti kokku, et kogemusi on juba küllaga, nüüd tuleb oma asjaga edasi minna ja muud projektid kõrvale jätta.
Oma asi vajab pühendumist Disainiprotsess, tootearendus, tootmine ja selle turule toomine on väga kallis. Seega võeti nõuks, et ei hakata suuri summasid kokku laenama, vaid liigutakse edasi samm-sammult.
Poiste ühine kirg on Skandinaavia vintage mööbel, 50–70. aastate disain. See oli Skandinaavias mööbli tootmise kuldaeg. Aeg, mil said kokku sellised väärikad materjalid nagu tiikpuu, traditsioonilised töövõtted, disainimõtlemine ja uued tehnoloogiad.
Vintage mööbli äriks oli just õige aeg, sest osaliselt majanduskriisi mõjul läks vana mööbel ka Eestis kõikjal moodi. Eriti söögikohades: F-Hoones, Sinilinnus, Mustas Puudlis. Eks ta oli odavam ka kui uus..
„Selle aja Skandinaavia mööbel on tuntud oma lennuka disaini, hea ergonoomika, õhulise ja kerge joonega. Kuid kõige olulisemateks märksõnadeks on kvaliteet ja materjalid. See, millise joonega on välja voolitud tugitooli karkass ja milliste tappidega need ühendatud on – seda ei ole tänapäeval lihtsalt enam olemas,“ räägib Marko.
Aga mingi osa mööblist, mis Eestist ja Rootsist kokku osteti, oli ikka nii kulunud,et neid ei kannatanudki müüa. Neid tuli siis restaureerima hakata. Nii leiti head restauraatorid ning ühekoos hakati Enjoy Vintage kaubamärgi all Skandinaaviast pärit ja Eestis restaureeritud mööblit müüma.
Rotermanni kvartalis avati ka oma vintage mööbli kauplus – eelmisest aastast tegutseb Oot-Oot mööblisalong Kalamajas Tööstuse tänaval. Kaupluse pidamine on väga hea kool. Esmalt näeb seal, millised ootused klientidel on: mida peetakse 60 aastat vana mööbli puudusteks ja mida voorusteks. Samuti selgus, milline on kõige minevam kaup. Samas jälgiti vanu toole ja kappe uurides, milliseid tehnoloogiaid ja nippe varem kasutati ning milliseid neist võiks uuesti kasutusele võtta. „Vintage mööblikaupluses töötades oled sa nagu vanade meistrite õpipoiss!“ ütleb Joonas.
Samal ajal liikusid poisid juba järgmise eesmärgi poole – oma tooted. Kogu väärt info, mida mööbli restaureerimisel koguti, võeti nüüd siin arvesse. Sellel kevadel pärast pikka tööd valmisidki esimesed pääsukesed, TV-kapp ja diivan „Cosmo“.
Diivani tootmine on tegelikult äärmiselt keerukas ettevõtmine. Näiteks tuleb tänapäeva diivanite juures arvestada, kuidas me seal istume või pigem nüüd juba lesime – see muudab oluliselt selle ergonoomikat. Seega võeti ette kohe päris kõva pähkel. Aga eks õnnestumise korral ole ka võit suurem! Igal juhul on tänavu müüdud juba 14 diivanit või komplekti hinnaga umbes 1000–1500 eurot.
Eesmärgiks seati luua diivan, mis vääriks hilisemas tulevikus restaureerimist. Nii nagu poisid seda Skandinaavia mööbliga tegid. Selleks tuleb teha vähemalt sama kvaliteetne raam ja kasutada maksimaalselt kvaliteetseid materjale. Teisalt peab diivani esteetika olema selline, mis ajaproovile vastu peab ja millest võiks klassik saada. Marko ja Joonas tervitavad siinkohal oma kompositsiooniõpetajat kunstikoolist.
Paljud vanaaja tootmisviisid on odavamate lahenduste kasuks peaaegu ära unustatud. Nii tuli päris palju leiutada ja katsetada, et õige tulemus kätte saada. Enamik mööblit on toodetud nii, et see peab vastu vaid lühikese perioodi – siis käiakse ju taas uue eest raha välja. Marko ja Joonas otsustasid toimida vastupidi ning mitte hakata konkureerima masstoodanguga, vaid toota midagi, mida inimene päriseks ostaks. Oma toodetes kantaksegi edasi unustusse vajunud väärtusi. Nii ei varja nad diivani põhja all vedrusid, sest see on uhkuse asi (paljudel uutel diivanitel on seal kummiribad). Nende diivanitel on vedrud ka seljatoes – kui juba, siis juba!
Tõsi, suurim müügihitt on hoopis pisike seinalamp, mis on kombineeritud pistikust ja pirnipesast. See sündis siis, kui keegi otsustas kunstitudengitele ka ühe semestri majandusõpetust anda. Aga kuna Markol oli nii palju muid projekte, siis ta ei jõudnud tundidesse. Juhendaja oli siis nalja visanud, et kes Exceli tabeliga hakkama ei saa, võib arvestuse saamiseks pildi joonistada. Marko äriplaan pidi tulema valgustite tootmisest, nii otsustaski ta ühe lambi õhtu enne arvestust valmis teha. Kuid poed olid juba kinni ning kodus polnud muud kui üks pirnisokkel ja -pesa. Tekkiski mõte – oot, aga äkki ei olegi midagi rohkem vaja? Pirn läks põlema ja lamp sai valmis!
Marko ootas, kuni kõik teised oma töö ära esitasid ja läks siis oma lampi üle andma. Õppejõud oli nii liigutatud, et ütles: „Istu, viis!“
Nüüdseks on Marko kõik Excelid endale selgeks teinud, sest just tema peab firma rahaasjade üle arvet. „Mulle täitsa meeldivad numbrid, nad räägivad minuga,“ ütleb ta.
„Teeme päris asja!“
Mitmetes tootmisvaldkondades on näha siin-seal ettevõtmisi, kus püütakse arendada jätkusuutlikku tootmist. Mööblitootmises ei ole seda veel kuigi palju viljeletud. Vastutustundlik valik on see, millele noormehed rõhuvad.
„Meie kauplust külastavad igapäevaselt inimesed, kes on väsinud ühe ja sama asja eest üha uuesti raha välja käimast, sest asjad amortiseeruvad lihtsalt nii kiiresti. Need on teadlikud kliendid, kes on kõik selle läbi teinud ja kursis sellega, et kvaliteet maksab, aga ka kestab. Ja heade asjade väärtus ei lange,“ ütleb Marko.
Kogu protsessi juures ongi olnud kõige keerulisem äärmiselt kiire areng, mida on vahel lausa raske ohjes hoida. Kui esialgu reklaamiti end edukalt Facebookis, siis OOT-OOT diivani ja tiikpuust telekalaua ostjad ei ole enam need, kes FB-s like’e jagavad. Nemad tahavad pigem rahulikku veebilehte. Kuid veebilehe tegemine on pikalt veninud. Teisalt, kui see oleks ka pool aastat tagasi valmis saanud, siis oleks see nüüd juba iga- nenud, sest viimase poole aasta jooksul on niivõrd palju muutunud, nii tootevalik kui ka see, mida ja kuidas müüakse.
Tähelepanelik meel, analüüsivõime, tugev praktika ja head kontaktid on need, mis viivad edasi.
Joonas ütleb lõpetuseks: „Meilt on küsitud, kuidas te saate sõpradena koos töötada. Aga meil on nii, et tööst kasvas sõprus, mitte vastupidi. On valdkondi, kus meil on oma- vahel päris palju ütlemist, näiteks esteetika. See ongi maitse asi – kes tahab blondi, kes brünetti. Aga kuna mõlemad on pedandid, siis kumbki ei taha järele anda. Ma võin öelda küll, et me oleme päriselt õnnelikud oma tööd tehes.“
Joonas lisab: „Mul on selline tunne, et võiks elu aeg poodi pidada – see on nii lahe! Inimesed vaatavad mõnda vana asja, mis näeb välja nagu ma ei tea mis, ja ütlevad, et tehke see korda. Ja kui nad seda siis näevad, on nad nii õnnelikud ja tänavad kogu süda- mest! Mul on vahel tunne nagu arstil, kes on kellegi elu päästnud! Siin käivad lahedad inimesed – nad viskavad pintsaku tooli peale ja ajavad pool tundi juttu ning siis küsivad: tahan ühte lauda, kas teil on midagi? See pole üldse kauplemine – see on hoopis teine maailm!“
